Kuna näo kaotamine toimub ka siis, kui näidatakse välja enda ebakompetentsust, võib nt Lähis-Idast pärit inimesel sageli olla raske öelda, et ta ei saanud aru. Isegi kui küsida otse „Kas sa said aru?“, on sageli vastuseks „jah“ isegi siis kui tegelikult inimene ei mõistnud, mida talle öeldi. Sellise käitumise taga on vajadus mitte avalikuks välja näidata, et vastajal puuduvad vajalikud teadmised, sest see tähendaks näo kaotamist. See on nii suur osa araabia maade kultuurist, et toimub peaaegu automaatselt. Sageli isegi need araabia maadest pärit inimesed, kes saavad täiesti aru sellise käitumise probleemsusest, ütlevad ise selle kohta, et neil on väga raske ennast selles küsimuses muuta ja näidata (avalikult) välja, et nad ei saa millestki aru.

Seega nt sisserändajale KOV teenuseid ja informatsiooni pakkudes tasub lasta kliendil tagasi peegeldada, millest ja kuidas ta aru sai – „jah, sain aru“ ei pruugi sugugi tähendada, et inimene sai aru. Töökontekstis võiks sisserändajale (vajadusel korduvalt) seletada, kuidas selline käitumine mõjutab tema tööelu ja tulevikku.

Samuti ei tasu eeldada, et kui inimene aru ei saanud või ei oska midagi teha, ütleb ta selle välja või tuleb vajadusel infot juurde küsima. Võib juhtuda nii, et kui inimene ei oska midagi teha, jätab ta kõik lihtsalt tegemata.

Näo kaotamine leiab aset ka siis kui inimest kritiseeritakse (nt töö kvaliteedi osas, ülesande ebarahuldava täitmise osas jne) ning kriitikat, ka konstruktiivset, võidakse tõrjuda, eriti kui kritiseerimine toimub avalikult ja nende inimeste juuresolekul, kelle suhtes antud inimene ennast võrdsena või hierarhiliselt kõrgemana tunneb.

See ei tähenda, et peaks kriitikast hoiduma, ent võib kaaluda, kas kriitikat saab pakkuda eraviisiliselt.

Vahel võib näo kaotamise hirm väljenduda selles, et inimene proovib hoiduda olukorrast, kus ta üksi vastutab täiel määral millegi eest – sest kui midagi läheb valesti, siis ta kaotab näo. Siis otsitakse võimalust vastutust jagada.

Näo kaotamise hirmuga on seotud ka ootus nõuande järele – kuigi Eesti kontekstis võib tunduda imelik täiskasvanud inimesele õpetussõnade ja nõuannete jagamine, on see Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas tavaline. Ühelt poolt võib uussisserändaja sellest puudust tunda, teiselt poolt võib ta arvata, et kuna talle nõuandeid ei jagata või ei õpetata, kuidas midagi teha, teeb ta kõike õigesti.

Kuna ühiskondlik positsioon on araabia maades suure tähendusega, on selle kaotamine tavaliselt valulik. Seoses ühiskondlikule positsiooniga võib araabia maadest sisserändajate seas iseäranis välja tuua rahvusvahelise kaitse saanud isikud/pagulased, sest selles sihtgrupis juhtub sageli olema inimesi, kes on sunnitud silmitsi seisma oma positsiooni muutumisega olulisel määral.

Üsna tavaliseks näiteks on see, et kodumaal juhiks või mänedžeriks olnud inimesel, kes omab üldisema suunitlusega haridust (nt juhtimine), on keeruline oma eelnevat kogemust ja haridust Eestis ühiskondlikul redelil liikumiseks kasutada. Kui staatus on selle inimese jaoks olulise tähendusega, on tal keeruline leppida tööga, mida ta tajub madalamana. Sel juhul võib ta jääda koduseinte vahele isolatsiooni. Sellisel juhul oleks otstarbekas leida aega selleks, et seletada inimesele, et Eestis on töökohad väiksema mainelise tähendusega ja sotsiaalne mobiilsus ehk liikumine erinevate ühiskondlike staatuste vahel on lihtsam. Selles kontekstis tasub rõhutada, et iseäranis sisserändajate puhul tööandja ei vaata mitte niivõrd eelmise Eestis tehtud töö ühiskondlikku staatust, vaid pigem hinnatakse seda, et inimene on valmis end üles töötama. See, et inimene on nõus ajutiselt tegema ka lihtsamat tööd, võib muuta teda järgmiste tööandjate jaoks atraktiivsemaks, sest hinnatakse töökust ja taunitakse pigem passiivsust.

Kui inimesel oli kodumaal kõrge ühiskondlik positsioon, mille ta on kaotanud, kaotab ta lisaks majanduslikele võimalustele ja nendega seotud harjumuspärasele elukvaliteedile lisaks kogukonna aupakliku suhtumise temasse.

Inimene, kes tunneb suurt puudust ühiskondliku staatusega kaasnevast austusest, võib hakata proovima seda kompenseerida kogukonnasiseselt, näiteks teiste samast piirkonnast pärit uussisserändajate seas Eestis. See võib väljenduda näiteks selles, et üks toimetulekutoetuse saaja ütleb teisele, et sai linnalt televiisori (või arvuti, pesumasina vms), kuigi see ei ole tõsi. Taolise käitumise üks võimalik tagamaa on see, et see annab võimaluse positsioneerida ennast kogukondlikul redelil teisest kõrgemale: “Mulle anti, sest ma olen rohkem väärt või olen tähtsam kui sina”.