Aasta alguses tuli Tartu Rahvusvahelisse Majja praktikale Jameela. Palestiinast pärit Jameela on tänaseks Eestis elanud pea viis aastat. Selle aja jooksul on ta teinud erinevaid töid, peamiselt tõlkinud ja aidanud korraldada toiduga seotud sündmusi. 2020. aasta lõpus otsustas ta proovida midagi muud ja uusi võimlusi otsides sattus talle ette Tartu Rahvusvahelise maja üleskutse tulla praktikale. Tartu Rahvusvahelises Majas oli ta ka enne vabatahtlikuna tegutsenud ja arvas, et see on proovimiseks hea koht küll.

Praeguseks läheb Jameelal kuues ja viimane kuu ja me palusime tal praktikal olemise kohta oma mõtteid jagada. Praktika toimus Euroopa Solidaarsuskorpuse praktika- ja tööprojektist, mida rahastas Erasmus+ programm.

Kirjelda palun, mida sa Rahvusvahelises majas teed?

Ma töötan uussisserändajatega. Peamiselt on need pagulased, aga on ka mõned, kes on tulnud Eestisse teistel põhjustel, nt koos oma abikaasaga. Ma aitan neil aru saada sellest, mismoodi elu Eestis on. Näiteks sellest, mis on oluline koolis käimise juures. Või mis on oluline siis, kui inimene tööd hakkab tegema – kasvõi selline asi, et peab ette teatama, kui ei tule. Aga vahel aitan ma neil leida tegevusi, kus saaks teiste inimestega kokku või saaks teha midagi huvitavat või arendavat. Näiteks me otsime üles, kus on võimlemisringid väikelaste emadele. Või kus saaksid lapsed trennis käia. Ja ma töötan ka uussisserändajate kultuuriprogrammiga, kus ma aitan sündmusi ette valmistada.

Sa ise oled üles kasvanud Palestiinas, aga pead seletama, kuidas Eestis asjad käivad. Kas see raske ei ole?

Jaa, ma ei tea kõiki asju ja sellepärast ma olengi praktikal, sest ma arvan, et ma ise ka ei julgeks seda veel päris tööna teha. Kuigi ma väga paljusid asju juba olen ka teada saanud nende aastatega, mis ma olen siin elanud. Aga samas, kuna ma olen pärit Palestiinast, siis ma saan paremini aru, millised võisid olla araabia maadest pärit pagulaste kogemused ja see aitab mul paremini aru saada, millest nad aru ei saa. Kuigi muidugi ka meil omavahel võivad paljud asjad olla väga erinevad, mis siis, et oleme kõik araabia riikidest.

Mis sinu jaoks selle töö huvitavaks tegi?
Ma nägin, et pered, kellega me töötasime, nad said sellest midagi olulist. Neil tekkis kontakt eestlastega – mõnikord väga väike kontakt, aga see on tegelikult tähtis. See aitas ka eesti keelt harjutada. Ja kõik see, mida oleme teinud pagulaste kaasamiseks toitlustusse, see on olnud mulle põnev ka selles mõttes, et mulle endale on alati meeldinud süüa teha ja nüüd ma saan olla uues rollis ja natuke nagu õpetada inimesi. Ja mulle meeldib proovida pakkuda oma kultuuri toidu kaudu ja kui ma näen, et inimesed on väga rahul toiduga, see mulle väga meeldib. Nüüd kohe algab Autovabaduse puiestee ja me ka teeme seal töötubasid, ma olen väga põnevil.

Mis oli sinu jaoks kõige suurem õppimiskoht?

See, et ma tegelikult saan päris hästi hakkama! Ma arvan, et ma oskan juba päris hästi seletada araabiakeelsetele pagulastele, mis on need asjad, mis on Eestis teistmoodi. Ma olen ka aru saanud, et näiteks võrreldes nendesamade peredega, kellega ma öötan, julgen ma rohkem küsida ja ei karda öelda, et ma ei saa aru, kuidas tegema peab.
Aga samas näiteks kultuuriprogrammiga olen ma aru saanud, et on veel väga palju asju, mida ma ise ka ei tea. Näiteks kui me käisime loodusmuuseumis pagulasperedega, siis ma ei tea, kas ma tegelikult ise ka kõigest aru sain. Ja olen palju õppinud, kuidas asjad töötavad Eesti süsteemis – alates suhetest kuni elamisloakaartideni.

Mõned asjad on keerulised ka. Algul mind võibolla natuke ärritas, et mõned pered, kellega ma töötan, võtavad seda nii enesestmõistetavalt, et ma pean alati aitama. Siis tuli mule meelde araabia vanasõna اعمل الخير وارميه البحر – “tee head ja viska siis merre”. See tähendab, et ära oota vastu. See aitas mind.

Keeruline oli ka see, et meil on pagulasperesid nii vähe, et kõik on omavahel mingites keerulistes suhetes ja vahel ma jään sinna vahele ja tekib mingi suhetepusa. Ma olen õppinud, et kõik asjad ei ole minu vastutus, ma ei pea kõikide inimeste kõiki probleeme ise lahendama, vaid pean neile õpetama, kuidas vastutust võtta. Olen ka õppinud, et kui tekivad pinged, siis ma siiski saan nendega hakkama.

Kas näed vahet töös pagulastega ja teiste uussisserändajatega?

Mingis mõttes väga palju erinevusi ei ole. Nii ühed kui teised võivad olla madalama või suurema haridusega, ja väga palju sõltub alati klonkreetsest inimesest ja tema iseloomust. Võibolla kõige suurem vahe on see, et uussisserändajad, kes ei ole pagulased, on iseseisvamad. Võibolla nad teavad ka rohkem, mida nad tahavad edasi teha ja saavad paremini aru, mis võimalused neil on. Aga mõned pagulaspered on väga hästi hakkama saanud ja nende üle on mul väga hea meel.

Jameela praktika toimub Erasmus+ projekti “Shared home Estonia: Inclusive society with a heart” raames.